Majanduslikult mõistlike planeerimisotsuste tegemiseks tuleb planeerimisel arvestada nii otseste (investeeringud) kui ka kaudsete kuludega (ülalpidamine).

Planeerimine mõjutab omavalitsuse majandust. Uus taristu nõuab investeeringuid, aga samuti nõuab rahalisi vahendeid vana taristu ülalpidamine. Planeerimisotsustega luuakse struktuur, mis püsib vähemalt kümneid ja loodetavasti isegi sadu aastaid. Otsustamisel tuleb arvestada taristu pikaajalise ülalpidamisega.

Otseinvesteeringud, sealhulgas planeeringuga hõlmatud maa ostmisse, tehnovõrkude (nt vee- ja kanalisatsioonitorustiku, keskküttesüsteemi) rajamisse ja ühistransporti, võivad olla suured. Uue taristu ehitamist võivad palju mõjutada aluspõhja, pinnase ja maastiku tüüp. Planeerimise kogukuludes on suurim osakaal siiski võrkude hooldus- ja teeninduskuludel. Kui planeerimisel ei suudeta arvestada kõikide asjaomaste teguritega, võivad kaudsed kulud olla suured. See võib avalduda liiklusõnnetuste, kultuur- või ajaloolise maastiku kadumise või maa väärtuse vähenemisena.

Investeeringukuludest moodustab suurima osa teenuste ja tehnovõrkude (elekter, küte, vesi ja kanalisatsioon, teed, IT jne) korraldamine. Olemas peavad olema põhilised haridus- ja sotsiaalteenused. Planeerimise alguses ei ole lasteaedu, koole, koduabi- ja tervishoiuteenuseid ehk vaja, aga lõpuks nõuavad need uuele alale tehtavatest kulutustest suure osa. Kuigi algsed investeeringud uutesse ehitistesse on küllaltki suured, nõuab ka nende pikaajaline ülalpidamine rahalisi vahendeid. Kui uued alad ehitatakse olemasolevasse taristusse või vähemalt ühendatakse need tõhusalt kasutatava olemasoleva taristuga, on omavalitsuse kulud pikas plaanis väiksemad.

Sidusa planeerimise ja detsentraliseeritud planeerimise kõige suurem erinevus seisneb kulude ajastamises. Sidusa ehitamise korral on omavalitsuse alginvesteeringud suured, aga pikaajalised ülalpidamiskulud väiksemad. See on tingitud juba olemas olevate munitsipaalteenuste kasutamise võimalusest. Detsentraliseeritud planeerimise korral lükkuvad kulud edasi: algul, kui teenuseid on vaja, ei ole miinimumvõimsuse täitmiseks piisavat palju elanikke, näiteks kooli õpilaste arv oleks väike. Sellisel juhul peab omavalitsus korraldama transpordi olemasolevatesse koolidesse. Kui detsentraliseeritud alal lõpuks planeerimine algab, võib olla juba liiga hilja – taristu ehituskulud on väga suured ja toimiva ruumistruktuuri loomine võib osutuda isegi võimatuks, sest ala on ehitatud ilma planeeringuta.

Kui planeerimise käigus arutletakse kulude üle, tuleb arvestada ka teiste huvirühmadega. Maaomanikel, võimalikel uutel elanikel, ettevõtjatel ja riigil on omad planeeringuga seotud rahalised huvid. Uutes tööpiirkondades ja kaubanduskeskustes tekivad uued töökohad ja see toob omavalitsusele tulu. Kui neid aga korralikult ei planeerita, võib asustusstruktuur laiali valguda ja kokkuvõttes võivad omavalitsuse kulud suureneda.

Vaadake ka teisi teemakategooriaid, mida kliimamuutuse leevendamist ja sellega kohanemist arvestav planeerimine hõlmab:

» kohalik kliima ja tuleviku kliimastsenaariumid
» kompaktne ja mitmekesine asustusstruktuur
» säästev transport
» energiatõhusus
» mugav ja tervislik keskkond
» üldsuse osalus ja huvirühmade kaasamine
» strateegiline planeerimine