Haavatavuse esimest kaht elementi – kokkupuudet ja tundlikkust – on süsteemis raske eristada (joonis 1). Need määrab ära süsteemi tunnusjoonte ja kliimastressorite mõjude suhe (Smit ja Wandel 2006).

Kokkupuude näitab, milliste riskidega seisab kohalik kogukond silmitsi ja kuivõrd see mõjutab süsteemi. Stressi tugevust mõõdetakse tihti sellega,

• kui palju (ulatus),
• kui tihti (sagedus),
• kui kaua (kestus) ja
• kus (ruumiline ulatus) mingeid ilmastikunähtusi esineb.

Süsteem ei puutu kokku ainult ilmastikumõjuritega, isegi kui analüütilisel eesmärgil on kasulik seda selliselt vaadelda. Kui jätta mitu stressorit arvesse võtmata, riskite haavatavuse järjekindla alahindamisega. Ent muid stressoreid lisades väheneb teie võime neid analüüsida. Tasakaalu leidmine on võimalik. Praktilistes rakendustes on parim viis selgitada välja muud tegurid, mis tekitavad kliimamuutusest tulenevaid probleeme ja võimalusi. Selline väljaselgitamine loob aluse tõlgendamisele ja kujundab konteksti, milles haavatavust tuleks hinnata. Seejärel saaks üksikasjalikuma riskihindamise tulemusi analüüsida sellises arvukate stressorite kontekstis.

Kahe- või mitmekordse kokkupuute abil analüüsitakse seda, kuidas erinevad üleilmsed protsessid tegelikult olusid mõjutavad ja kohalikul tasandil tegutsemisvõimalusi kujundavad (O’Brien ja Leichenko 2000).

Raamistikus võetakse arvesse nii kliimamuutuse mõju kui ka majanduslikku üleilmastumist. Raamistiku rakendamisel tehakse kindlaks kõige olulisemad kliima- ja kliimavälised stressorid. Kliimaväliseid stressoreid moodustavad sotsiaal-majanduslikud protsessid jagunevad tavaliselt majanduslikeks, poliitilisteks, tehnoloogilisteks ja demograafilisteks muutumisprotsessideks.

Joonis 1. Haavatavus ja selle komponendid (Austraalia kasvuhoonegaaside kontrolliasutus 2005)

Tundlikkuse element kirjeldab, kui palju need stressorid uuritavat süsteemi tegelikult muudavad või mõjutavad. Kliimamuutusest kõige enam mõjutatud sektorite või piirkondade tundlikkust analüüsitakse tavaliselt haavatavuse hindamise käigus. Hiljuti esitati seisukoht, et tundlikkuse analüüsimiseks ei paku majandussektorid alati kõige paremaid väljavaateid.

Kliimamuutusega kohanemine on oma olemuselt sektoritevaheline probleem ja erinevused iga sektori sees on suuremad kui sektorite vahel. Sellest tulenevalt peaks tundlikkuse puhul keskenduma kõige tähtsamatele küsimustele nagu teatud sotsiaalsed ja demograafilised rühmad või valdkonnad. Uuringutest nähtub, et nii saadakse üksikasjalikumad kirjeldused selle kohta, kuidas kliimaolude varieerumine tänapäeval ühiskonda mõjutab, ning et nende kirjelduste alusel saab põhjalikuma ettekujutuse sellest, kuidas kliimamuutus võib ühiskonda tulevikus mõjutada. Samuti on oluline uurida  piirkonna tundlikkust mõjutavaid ajendeid. Näiteks Rootsis suurendab tundlikkust üleujutuste suhtes rahvastiku koondumine mõnesse, enamasti rannikualal paiknevasse majanduskeskusesse. Kui ühtegi kohanemismeedet ei võeta, suureneb haavatavus.

Kolmas element – kohanemisvõime – väljendab süsteemi suutlikkust kliimamuutusega kohaneda, et see oleks võimeline vähendama võimalikke kahjusid, kasutama võimalusi või tulema toime tagajärgedega (IPCC 2001b). See hõlmab sotsiaalse kapitali, juhtimis- ja toimetulekukogemusega seotud küsimusi, s.t institutsioonide rolli. Kohanemisvõimet käsitletakse nii süsteemiväliselt kui ka -siseselt (Smit ja Wandel 2006).

Väline käsitlusviis eeldab, et kohanemisvõime määravad eelkõige süsteemi kontrolli alt väljas olevad tegurid. Tihti võrreldakse neis uuringutes mitme muutujaga statistilisel analüüsil põhinevat riikide, piir- või paikkondade suhtelist kohanemisvõimet.

Seevastu mikrotasandil viiakse läbi sisemised analüüsid, mille käigus vaadeldakse, kuidas eri tüüpi organisatsioonid juhivad kliimamuutusega kohanemist ja kuidas oleks sotsiaalne õppimine neist praktilistest kogemustest tõhusam. On kindlaks tehtud, et kliimamuutusega kohanemist takistavad riiklike õigusaktide ja eeskirjade puudumine, vastutuse ebaselge jaotus, harjumatus teha koostööd sektorite vahel ning mitteriiklike huvirühmadega, ebapiisav oskus tõlgendada analüütilist materjali ning kogemuste liiga mitteametlik, seosetu ja juhuslik dokumenteerimine (Storbjörk 2007; Glaas jt 2010). BalticClimate’i raamistikus ühendatakse süsteemivälised ja -sisesed käsitlusviisid, sest kohanemisvõimet käsitletakse järjekindlalt mõlemast vaatenurgast.