Inimtegevusest tulenevate kliimamuutuse kaks põhilist poliitilist lahendust on leevendamine ja kohanemine (Füssel ja Klein 2006; Stehr ja von Storch 2006).

Leevendamisega seotud poliitikavalikute eesmärk on piirata kliimamuutusi kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähendamise ja nn KHG neeldajate tõhustamise teel.

Kohanemisega seotud poliitikavalikute abil püütakse eelkõige vähendada kliimamuutuse kahjulikku mõju (s.t inimsüsteemide muutumist tegelike või eeldatavate kliimamuutuse tagajärjel) mitmete haavatava süsteemi kaitseks mõeldud poliitikavahendite ja meetmete kehtestamise teel (IPCC 2001b). Kohanemine hõlmab tihti ka neid poliitikavahendeid ja meetmeid, mida võetakse kliimamuutuse tulemusena tekkida võivate uute võimaluste ärakasutamiseks. Rohkem teavet leevendamise ja kohanemise ning nende peamiste erinevuste kohta on toodud tabelis 1.

Tabel 1. Kliimamuutusega kohanemise ja nende leevendamisega seotud poliitikavalikute peamised erinevused (Füssel ja Klein 2006)

 

Kliimamuutuse leevendamine

Kliimamuutusega kohanemine

Kasu saavad süsteemid Kõik süsteemid Üksikud süsteemid
Mõju ulatus Üleilmne Kohalik kuni piirkondlik
Kestus Sajandeid Aastatest sajanditeni
Teostusaeg Aastakümneid Kohesest aastakümneteni
Tõhusus Kindel Tavaliselt vähem kindel
Lisahüved Mõnikord Enamasti
Saastaja maksab Tavaliselt jah Mitte tingimata
Maksja saab kasu Vaid pisut Peaaegu täielikult
Seire Suhteliselt lihtne Keerulisem


Leevendamine

Lisaks eespool loetletud tunnusjoontele vaevab kliimamuutuse leevendamisega seotud poliitikavalikuid nn vangide dilemma. Tõhusa leevendamise nimel peavad paljud üleilmsed asjaosalised heidet vähendama. Kui oma heitkoguseid vähendavad vaid üksikud, on mõju ehk kasu väike. Samuti valitseb ebamäärasus üleilmse temperatuuritõusu peatamiseks vajaliku KHG vähendamise ulatuse ja tempo suhtes. Valitsustevahelise kliimamuutuste eksperdirühma (IPCC) neljandas sünteesaruandes hinnatud kuuest stabiliseerimise stsenaariumist kõige rangem nõuab, et temperatuuritõusu piiramiseks 2 °C-ni oleks CO2 ekvivalendi kontsentratsioon atmosfääris 445–490 miljondikku osa (IPCC 2007b). Selle saavutamiseks peavad kasvuhoonegaaside heitkogused jõudma maksimumi hiljemalt 2015. aastal ja seejärel vähenema kuni 2050. aastani järsult 50–85% võrreldes 2000. aasta tasemetega. Isegi kui KHG kontsentratsioon jääb püsivaks kõrgemal tasemel, on heitkoguseid vaja oluliselt vähendada.

Kohanemine

Burton jt (2006) sünteesisid mitme kliimamuutusega kohanemist käsitleva kohaliku juhtumiuuringu tulemusi ning tegid kindlaks üheksa järeldust:

• kohaneda tuleb kohe,
• kohanemine tähendab arengut,
• kohanemine on meie endi huvides,
• vaja on rahvusvahelist rahalist toetust,
• institutsioone tuleb tugevdada,
• tuleb kaasata neid, kes on ohus,
• tuleb kasutada valdkonnapõhiseid meetodeid,
• tuleb avardada teavet, teadlikkust ja tehnilisi teadmisi,
• kohanemine on asukohapõhine.

Mitmed neist järeldustest on lisatud BalticClimate’i projektis kasutatud kaasava haavatavuse hindamise raamistikku.